Raul Rebane: tundmatuse august väljatulek on Eesti konkurentsitult suurim saavutus

Allikas: Äri-IT 2018 Sügis

Hitleri peapropagandist Goebbels arendas põhimõtte „Kuradile faktid, peaasi et rahvas on veendunud!” täiuslikkuseni. Sellest ajast on sõna „propaganda“ saanud külge väga halva maigu. Ent kas propaganda ongi tõesti läbinisti halb? Strateegilise kommunikatsiooni ekspert Raul Rebane vaatleb mõjutustegevust mitme kandi pealt.

Raul Rebane, riikide mõjutustegevust uurinud teadlane Philip M. Taylor väidab, et propaganda pole midagi uut, see pärineb antiikajast. Kuidas on tehnoloogia areng mõjutustegevust muutunud? Sisuliselt ei ole muutunud mitte midagi. Tšingis-khaan näiteks kasutas infosõja peamise meetodina kohutavate kuulujuttude levitamist. Ikka selleks, et oma metsikustest rääkides halvata vaenlase võitlusvõimet. Keegi ei saa öelda, et see oli vähem efektiivsem kui praegune Facebookis askeldamine.

Aga võrreldamatu on kahtlemata info liikumise kiirus. Kui USA president John Kennedy 1963. aastal Dallases tapeti, kulus selleks, et 90% ameeriklastest juhtunust teada saaks, 3,5 tundi. Kui 2001. aastal 9/11 puhul kulus sama tulemuseni jõudmiseks poolteist tundi. Aga poolteist sajandit varem, 1865. aastal, kulus Ameerikal president Lincolni surmast teada saamiseks kaheksa kuud!  Tänapäeval pole mingi probleem planeerida operatsioon, kus keegi joonistab mošee seinale solvava pildi. Keegi teeb foto, üks internetiväljaanne avaldab selle ning kolme minuti pärast maailm muutub.  Elame tõelises globaalses külas.

Paradoksaalselt on samal ajal inimeste manipuleeritavus hoopis kasvanud. Kõik infosõja operatsioonid toetuvad lihtsale põhimõttele: inimesed usuvad jama. Sellele järgneb „veendunud oletamine“, kui kasutada Kurt Vonneguti terminit. Vastastikku oletatakse, et nähtu või kuuldu on tõsi. See viib omakorda idealistlike eesmärkide kadumiseni ning üleüldiste süüdistusteni  („Kõik on lurjused!“, „Kõik on korruptandid!“ jms). Viimane etapp on „kõva käe“ ootus. Osade inimeste jaoks on ihalus tugeva tsaari järele loomupärane. Eestis on selliseid umbes 30% ringis. Kui aga nende osakaal tõuseb 40-45%ni, on muutused ühiskonnas vältimatud.  Siis hakkavad valimisi võitma kas diktaatorid või populistlikud liidrid, kes kehastavad kõva kätt.  Siin peituski Edgar Savisaare pikaajalise edu saladus, kes avas võilao uksi ja lubas korra majja lüüa. Tõsi, siin on üks huvitav fenomen: seda tüüpi poliitikute ja parteide populaarsus on üldiselt valimistevahelisel perioodil kõrgem kui valimistel.  Valimistel nad üldjuhul väga edukad ei ole.

Kino tulek ja televisiooni tulek viis mõjutustegevuse täiesti uuele tasemele?

Ei. Mõjutustegevuses suurim tehnoloogiline hüpe oli siiski raamatu trükkimine. See tegi võimalikuks masside mõjutamise. Iga järgmine tehnoloogiline saavutus – raadio, film, televisioon, internet – on lisanud nüansse, kuid pole muutnud mõjutustegevuse olemust. Kuid nõustuda tuleb sellega, et elektroonilise meedia tulek viis selle valdkonna emotsionaalsuse täiesti uuele tasemele, mis kahtlemata on äärmiselt oluline. Ega Lenin ilmaasjata  ei öelnud, et kõigist kunstidest kõige tähtsamaks tuleb hinnata kinokunsti. Ja seda on suured riigid alati väga oskuslikult ära kasutanud. Vaatame kasvõi, kuidas riigid filmide tegemisse sekkuvad, toetades „õigeid“ filme. Võtame kasvõi sellise Hollywoodi filmi nagu „Presidendi lennuk“. Seal näeme lendamas hävitajaid – vaevalt kirjutas režissöör Pentagonile, et üürime teilt nüüd kaheksa F16.

„Presidendi lennuk“ (Air Force One) on ühtlasi suurepärane näide n-ö kangelasnarratiivi loomisest. Igal rahval on omad kangelased ning film on väga hea žanr kangelaslugude jutustamiseks. Kangelane annab tuge, on lastele eeskujuks. Tõsi, tal on ka omad puudused. Näiteks filmi „Die Hard“ peategelane John McLane joob natuke palju. Mõni kangelane kardab näiteks hambavalu. Tänu oma nõrkustele tundub kangelane meile lähedasem. Samas on kangelane moraalne, tal ei ole kunagi armukest. Peaaegu mitte kunagi ei ole kangelastel poegi. Sest mängu on toodud isade kaitsmisinstinkt – kaitstav objekt on kangelase tütar.  „Commandos“ hävitab Scwarzenegger terve riigi, et oma tütart kaitsta! Sellistest kangelasfilmidest on kujunenud filmikunsti eriliik. „Presidendi lennukit“ juba mainisin, aga ka „Black Hawk Dawn“, „Independence day“,  „Commando“, „Die Hard“, „Armaggedon“ jne. Tõsi, Rambo on asendunud märksa intelligentsema tüübiga. Näiteks Harrison Fordi tegelaskujud on väga targad, aga vajadusel oskavad muidugi lüüa ka.

Samas öeldakse, et iga rahva püsimiseks peab olema üks suur narratiiv, Suur Lugu. Seega  propagandategevus iseenesest ei ole halb?  Absoluutselt nõus! Nagu ütleb Taylor: propaganda on hea sõna, mis on läinud viltu. Selles mõttes, et sellele on halb maik juurde kleebitud. Propaganda on iga riigi kohustus!  Tsiteerin Sofi Oksase kuulsat lauset: „Kui ei teata sinu olemasolust, siis ei panda tähele ka sinu kadumist“. Mu meelest on tema öeldu antud valdkonna üks kõige tähtsamaid lauseid üldse. Sellele lisandub  meie hulgas lahkunud kirjamehe Enn Soosaare ühe ettekande pealkiri: „Sinu vaikimine ei päästa sind“.  Kui neile ilusatele lausetele sügavamalt mõelda, siis propaganda ei ole mingi nice to have asi, vaid iga riigi absoluutne kohustus.

Täie selgusega julgen öelda, et Eesti riigi kõige suurem saavutus iseseisvuse ajal on väljamurdmine tundmatuse august. Tunnistagem: pärast 50 aastat Nõukogude Liidus ei olnud meil absoluutselt mitte ühtegi aspekti, mis oleks rahvusvaheliselt kõige vähemalgi määral tagasi põrganud! Mitte keegi ei teadnud 1990. aastate keskpaigas ja lõpus Eestist mitte midagi! Läti oli tunnetuslikult samas olukorras, ja Slovakkia jne.

Võrdleme nüüd  toonast seisu praeguse olukorraga, kus oleme maailmas tuntud kui Ida-Euroopa tiiger, e-lahenduste eestvedaja ning innovatsioonilise arengu mudel. Loen seda ERAKORDSEKS saavutuseks! Ja olen väga uhke selle üle. Me alles hakkame mõistma meie inimeste panust 1990. aastatel. Lennart Meri lõi rahvusvaheliselt oma intellektuaalsuse ja pidurdamatusega (mäletate kasvõi maailma väikeriikide konverentsi ideed). Aga eriti tahaksin esile tõsta Toomas Hendrik Ilvese e-suunda, mis oli tol ajal täiesti innovaatiline ning mille ta tõstis oma presidendiks olemise ajal täiesti järgmisele tasemele. Omal moel jätkab narratiivi loomist oma mittestandardsusega Kersti Kaljulaid. Ise nägin, millist mõju praegune president kuulivestiga Ukraina sõjapiirkonnas avaldas. See oli päris vinge, kuidas 40 ajakirjanikku sellele reageerisid. Ülipositiivselt! Nii et Eesti baasnarratiivi areng on ülisuur saavutus ning selle mahamängimine on  täielik rahvuslik kuritegu.

Narratiiv kõlab kaunilt. Aga kus jookseb see õhkõrn piir narratiivi loomise ja infosõja vahel?

Infosõda on mittesanktsioneeritud tegevus võõral territooriumil. Eesmärgiks mõjutada oma infoga, sealhulgas valeinfoga, sealsete inimeste otsuseid. Kuidas täpselt, selleks on lõputu hulk metoodikaid, mille hulka kuulub ka teleseriaalide loomine. Tuntuim tegevus on muidugi trollimine. Ehk siis kommentaariumites tegutsemine, tihti ka puhta valeinfo esitamine. Eestil on selles vallas muideks väga hästi läinud vaatamata sellele, et meedia veel mõned aastad tagasi anonüümseid kommentaare raevukalt kaitses. Õnneks ei kuulu tänapäeval anonüümsed kommentaarid eliidi tsiteeritud allikate hulka. Sa lihtsalt ei saa öelda Riigikogus, et lugesin anonüümsest kommentaarist huvitavat fakti, sest siis paigutad sa end lihtsalt allapoole nivood. See on arvestatav saavutus, milleks on läinud 5-6 aastat aega. Anonüümsed kommentaariumid lõppkokkuvõttes sõid Eestis end ära oma ideoloogilise tühjusega. Kommentaariumi kui sellist ei halvusta ma kuidagi, see on ju väga hea asi, eriti valdkondlik kommentaarium. Kui tahan saada väga head borši retsepti, tuleb mulle appi 100 inimest ja see on väga hea! Küsimus on muus. Minu sügav veendumus (ja see on välja kujunenud ammu enne Facebooki skandaale) on see, et kõik kommunikatsiooniplatvormid, mis on üles ehitatud põhimõttele „Vabadus ilma vastutuseta“, muutuvad aja jooksul väärtusetuks.

Kui võin sind lüüa nii, et sa ei saa vastu lüüa, siis enamik inimesi ei löö. Osa aga kasutab juhust ning see toob vältimatult juurde kurjategijaid. Olen veendunud, et selliste inimeste hulk, kes kommentaariumis õelutsevad, moodustab ühiskonnast alla 1%.Aga sellisele olematu suurusega grupile väga suure kommunikatiivse võimu andmine on igas ühiskonnas väga ohtlik. Hoopis teine asi on poliitiline mõjutamine kommentaariumites. Seda tööd teevad juba ammu arvutid. Ja see on väga tõsine asi. Kuna sõnnikut kirjutama hakkavad järjest võimsamad programmid, siis personaalsete kaitsevahendite väljatöötamine muutub järjest tähenduslikumaks.

Meie idanaabri mõjutustegevust on põhjalikult uurinud Ukraina filosoofiadoktor ja omaaegne presidendi tiimi liige Georgi Potšeptsov. Mida tema seisukohtadest esile tuua?

Just Potšeptsov kirjutas esimesena sümbolsõja metoodikast, mis Eestis osutus äärmiselt tähelepanuväärseks. Nimelt tema 2003. aastal ilmunud raamatus kirjeldab ta väga täpselt neli aastat hiljem tekkinud pronkssõduri konflikti käivitamise metoodikat.  Kuidas tuleb viia lilli suure sümboolse tähendusega kohta jne. Me ainult arvasime, et see oli midagi uut – ei olnud. See kõik oli metoodiliselt ammu kirjas.  Sümbolsõda ei ole ainus valdkond, mida peaksime märksa paremini oskama. Tean, et pea kõigis Euroopa riikides on väga tugevalt tunnetatud vajadust  infosõdurite akadeemilise koolituse järele. Kas selline õpe käivitub ükskord Eestis, Lätis, Prahas – täna veel ei tea. Aga kusagil see peab sündima! Ja kui selline õpe tuleb, siis need inimesed tööta küll ei jää!  Olen veendunud, et see on paari aasta küsimus, kui sellised programmid mitmete Euroopa ülikoolide juures käivituvad. Sest suur murdepunkt Euroopas leidis aset aastal 2014, Pekingi olümpia avamisel. Siis, kui Venemaa ründas Gruusiat. Lääs ei saanud veel midagi aru, aga nägin minutite jooksul Venemaa inimeste nägudel, kellest paljud on mu head sõbrad, hirmu. Hirmu võimu ees. Pärast seda murdepunkti ma ei näe väga pikal perioodil erilisi positiivseid lahendusi. Pinged, konfliktid, erinevad arusaamad maailma asjadest jäävad ja süvenevad.

Ka hiljutine telekanalite uuring näitas, et Venemaa meedia on muutunud…

Maastaapne uuring, mille läbiviimisega ma olin seotud, võtab kokku Euroopa riikide imago Venemaa kolmes peakanalis: RTV-s, NTV-s ja Pervõi Kanalis. 3,5 aasta vältel analüüsiti 31 000 lugu. Uuringu mõju on olnud väga suur, see on reas riikides vallandanud arusaamise muutuse, et  ajakirjandus tavalises mõistes on Venemaal lõppenud, lood tehakse etteantud narratiivide põhjal. Ning Euroopat näidatakse Venemaal väga halvas valguses. See, et 87% Soomet käsitlevatest uudistest on negatiivse varjundiga, oli soomlastele paras šokk. Nagu ka taanlastele, kelle maad kujutatakse Euroopa zoofiilia ja intsesti pealinnana.

Venemaal on selgelt näha, et autoritaarsed süsteemid ei talu info paljusust. Vastav tegevus algas Venemaal kanalite ülevõtmisega (Gussinski jt) ning inimeste vahetusega. Nüüd on käes olukord, kus enesekaitseinstinkti on toonud kaasa enesetsensuuri. Aga mitte ainult. Kui teatud teemad ühekorraga ilmuvad mitmes kanalis, kinnitab see, et meedia juhtimine on koordineeritud. Seesama uuring absolutiseerib ka Eesti riigi ja kohalike omavalitsuste meediakäitumist. Kui Eesti riik või Tallinna linn ostab infot PBK-st, siis on see oma ebaprofessionaalsuses ja absurdsuses sellisel tasandil, et ma ei oska isegi kirjeldada, kui halb see on. Iseseisev riik teatab, et meie ei saa oma elanike informeerimisega hakkama ning maksab kanalile, mis on meie suhtes vaenulikult meelestatud. Ma ei mõista seda, kui kaua selline hullus saab püsida. Olen sügavalt veendunud, et varem või hiljem pälvib selline tegevus ka tõsisemat rahvusvahelist tähelepanu. Et  televisioon on nüüd Venemaal paigas, siis arvan, et see süsteem ei talu enam väga kaua vaba internetti. Nii et mina ootan uudiseid sellest vallast.

Tulles tehnoloogia juurde tagasi – kas Venemaa mõjutas Trumpi valimisi või mitte? Kas jääbki vastus õhku?

Mul ei ole piisavalt palju fakte, väitmaks, mis seal täpselt toimus. Aga ma ei oleks nii pessimistlik. Täna on olemas piisavalt palju fakte, väitmaks, et sotsiaalmeedias toimus reaalne infomõjutus. Ja näiteks juhtunuga seotud kurikuulus ettevõte Cambridge Analytica –  tuli ju ilmsiks, et selle eelkäija oli juba 2006. aasta torkinud oma nina Lätti, kus tema tegevuse võib liigitada rahvustevahelise konflikti õhutamiseks.

Mida Eesti on õppida nii venelastelt kui ameeriklastelt mõjutustegevuse vallas?

Kindlasti on. Aga tähelepanu väärib kindlasti ka  Eestis 1970-1980. aastatel juhtunu. Kasutasime siin Nõukogu Liidu likvideerimiseks erakordselt arenenud infosõja tehnoloogiaid, väga tihti aru saamata, millega tegemist. Märksõnadeks olid väärtused, kultuur, meelelahutus. Nõukogude Liidul ei olnud meie vastu mingeid šansse. Ideoloogiliselt oli kõige hullema sõnumiga Voldemar Kuslapi lauldud  „Mustamäe valss“. See ülistab materiaalset, kapitalistlikku maailmavaadet – et korter on õnn, ja auto on veel suurem õnn. Individualism samuti: kuidas saaks ämma majast minema! Kõik arvavad, et see oli nali. Ei olnud. Iga päev algas Eestis võimu naeruvääristamisega, kui meenutame kirjeldamatut anekdootide hulka, üks parem kui teine. Kui selle pilguga vaadata, siis mis võimalused Nõukogude  Liidul üldse olid? Täna ma saan aru, kui võimas jõud see oli!  Kõik ei ripu ära ainult tehnoloogiast. Loeb kultuur, loevad väärtused. Võitsime seetõttu, et igaüks oli infosõjas sõdur. Aga kui infosõjas öeldakse: „Sa ei tea, et sind rünnatakse, sa ei tea, et oled kaotanud“, siis eestlaste tegevuse kohta saame öelda: „Sa ei teadnud, et sa ründad, sa ei teadnud, et sa oled võitnud“.

Täna võib selle üle väga uhke olla.