Eesti Pandipakend: tarkvarauuenduses tuleb märgata tööd lihtsustavaid nüansse.
Eesti Pandipakend läks 2017. aasta alguses üle uuele NAVi versioonile: senine versioon oli muutunud aeglaseks ning liidesed kõiki vajaminevaid funktsioone ei võimaldanud. Investeering andis juurde võimalusi ning kiirust ja mis veel väga oluline – mitmed protsessid läksid senisest lihtsamaks. Mida ettevõte tarkvarauuendusest õppis, räägib juhatuse esimees Rauno Raal.
Uue tarkvara juurutamine on Rauno Raali sõnul alati ideaalne võimalus kõik protsessid värskelt üle vaadata. „Igas ettevõttes on terve hulk pisikesi detaile tootmisest kuni finantsideni, mida saaks teha paremini, lihtsamalt ja kiiremini. Selleks lasime osakondadel oma protsessid uuesti nii-öelda pulkadeks lahti võtta ja vaatasime, mida annaks lihtsustada või automatiseerida. Kõige ehedama näitena võib välja tuua taaskasutusse suunatava materjali kaalumise, mis vana NAV-iga kippus hanguma ning mida pidime üldse käsitsi tegema. Täna jooksevad kaalunäidud automaatselt kaalult skännerisse ja sealt programmi ning see hoiab kokku väga palju tööaega.“
Teine väga hea uus võimalus on liidestus nutiseadmetega, mis võimaldab reaalajas näha, kui palju on kliente, millised on jaemüüjate suurima käibega tagastuspunktid ja milliseid pakendeid enim tagastatakse. Ning kui suur on plekkpurkide, plastik- ja klaaspudelite osakaal. Nendest andmetest saab omakorda järeldada, kuidas turg liigub, milline peab olema tootmise valmisolek ja kas prioriteetsem on uuendada näiteks klaasi- või plastikuliine.
Tänu oma ajaloolisele IT-taustale teab Rauno Raal, et IT-süsteemide toimimiseks on oluline ülimalt tihe koostöö mõlema osapoole – arendaja ja kliendi – vahel. „Projekti juurutamise ajal on need kaks osapoolt justkui laulatatud, aga muud moodi tarkvara korralikult tööle ei saa. Pean kiitma meie finants- ja arendusjuhti Kaupo Karbat, kes seekord kogu projekti vedas. Kui eelmistel juurutamistel olen olnud ka ise küünarnukkideni teemas sees, siis seekord tegid tiimid ise põhitöö, BCS Itera inimene istus terve nädala meil ning live’i minek oli laitmatu.“
Ta lisab, et sageli kipuvad kliendid arvama, et ostavad seadme või tarkvara, juurutaja viibutab võlukepikest ning kõik asjad jooksevad kui iseenesest paika. „No ei ole nii – tegemist on massiivse koostööga! Mina soovitan juhtidel kirjutada projekti ajal boonussüsteemi sisse lisakriteerium, mis annaks näiteks pearaamatupidajale ja tootmisjuhile lisamotivatsiooni oma töö kõrvalt uue tarkvara juurutamisega tegeleda.“
Partneri valikul soovitab ta jälgida inimeste teadmiste ja kogemuste kõrval ka nende suhtumist, sest tegemist on eelkõige inimeselt-inimesele-projektiga. „Omavaheline keemia peab paigas olema ning energiad ühes suunas liikuma. Ainult nii tuleb välja tõeliselt hea koostöö.“
245 miljonit(!) plekkpurki, plast- ja klaaspudelit aastas
Eesti Pandipakendi ülesandeks on hallata ja korraldada üle-eestiliselt pandipakendite kogumist, transporti, sorteerimist, loendamist ja taaskasutamist. Vastavalt pakendiseadusele hõlmab see vee, karastusjoogi, õlle ja lahja alkohoolse joogi plastmass-, klaas- ja metallpakendeid.
Praegune pandipakendisüsteem toimib Eestis aastast 2005. Selle ajaga on kogutud üle 3,3 miljardi ühiku pandipakendeid, üles seatud 664 taaraautomaati ning taaratagastussüsteemiga liidetud 809 kauplust. Igapäevaselt võtame seda kui loomulikku asja, aga tegelikult on Eesti pandipakendite kogumise osas musternäide nii Euroopa kui maailma mõistes. Vaid üks detail selle kinnituseks: kuigi Põhjamaades, Saksamaal ja Hollandis on samuti taara taaskasutussüsteemid ammu kasutusel, on näiteks Eesti Austraalia kõrval ainus riik, kus asub klientidele suunatud eriline taarasorteerimismasin, täpsemalt Tallinnas Laagris. Tegemist on masinaga, kuhu võib terve kotitäie taarat sisse valada ning masin töötleb ja selekteerib ise plasti, pleki ja klaasi üksteisest.
Piltlikult öeldes ongi Eesti Pandipakendi käitluskeskus nagu üks suur taaramasin, kuhu jõuab aastas 245 miljonit plekkpurki, plast- ja klaaspudelit. Keskuses toimub taara taaskasutamiseks ettevalmistus: alumiiniumpakenditest eraldatakse teraspakendid, pakendid pressitakse kuubikuteks ning saadetakse ümbersulatamisse. Plasti sorteeritakse vastavalt värvile, pressitakse ja saadetakse ümbertöötlemiseks tekstiilitööstusesse või uute pudelite tegemiseks. Klaas sorteeritakse samuti värvi järgi ning purustatud klaas saadetakse klaasitehastesse ümbersulatuseks. Ja kõik see toimib paljuski automaatselt, tänu seadmete ning tarkvara koostööle.
Samm Balti ühtse taaratagastussüsteemi suunas
Kuigi Balti riigid olid 2000. aastate alguses leppinud kokku, et aastaks 2005 moodustatakse korrektne läänemaailmale omane joogipakendite tagastussüsteem, oli vahepeal suur vaikus naabrite poolel, Lätil pole süsteemi tänaseni. Vähemasti eelmise aasta alguses alustasid kohaliku pandipakendisüsteemiga Leedu kolleegid, kes palusid ka Eesti Pandipakendilt abi. „Kui meie 2005. aastal alustasime, võtsime IT mudeli üle Rootsist ja Norrast. Mõne aasta pärast oli selge, et see tehnoloogia ei ole piisav ning alates 2010. aastast oleme kasutanud NAVi, mis on liidestatud robotite ja liinidega ning võimaldab kõik andmed automaatselt majandustarkvarasse sisestada. Sama loogika andsime edasi ka meie Leedu kolleegidele ja nad olid meie IT-kesksüsteemist väga vaimustatud,“ räägib Rauno Raal.
Eesti Pandipakend kogus 2016. aastal kokku 88% Eestis müüdud plastpudelitest, 75% plekkpurkidest ning 87% klaaspudelitest. „Meie eesmärk on aidata läbi rahalise motivaatori säästa meie kõigi elu- ja looduskeskkonda. Täiendavaks uueks eesmärgiks on väärtustada kogutavat materjali siin kohapeal Eestis, näitena oleme alustamas PET-pudelite helvestamise tehnoloogia rajamist, et seda eesmärki täita. Väheneb CO2 jalajärg logistikaahelas ja Eesti ettevõtteik tekib juurdepääs kvaliteetsele kodumaisele sekundaarsele toormele. Keskkond võidaks sellest väga palju!“ ütleb Rauno Raal.