Invaru: hea, et olemas oleme. Aga veelgi parem, kui meid vaja ei lähe!

Invaru oli 1990. aastail Eesti esimene sotsiaalvaldkonna eraettevõte, mis tegeles algselt kasutatud invavarustuse hooldamise ja üürimisega, nüüd on aga uute seadmete müüja ja rendileandja. Ja kuigi raamatupidamist tehakse arvuti abil juba 15 aastat, võimaldab uus NAV analüüsida äri täiesti uuel tasemel. Nagu ütleb Invaru asutaja ja hing Enn Leinuste: stabiilsuse säilitamiseks tuleb aeg-ajalt ka väikesel perefirmal mõni arenguhüpe teha

1990. aastate algul puuetega inimeste esindajate, peaarstide ning ministritega Soomes ja Rootsis valdkonnaga tutvumas käinud Enn Leinuste sõnul hämmastasid nii arste kui ka liikumispuudega laste vanemaid tookord sealsed võimalused abivahendite osas. Kohe tekkis küsimus, miks Eestis selliseid võimalusi pole, ja nii idaneski idee tuua moodsamaid abivahendeid ka siia. „Minu kui puudega lapse vanema jaoks pole see aga kunagi olnud äriidee, vaid soov muuta meie inimeste elu lihtsamaks, luues tervikteenuste süsteemi alates nõustamisest ja lõpetades tehnilise abi korraldamisega.

1993. aasta sügisel asutatigi oma firma. Invaru tegeles toona põhiliselt Norrast toodud humanitaarabi sorteerimise, puhastamise ja korrastamisega. Laias laastus oli igas koormas kolmandik kaupa suhteliselt heas korras, kolmandik vajas putitamist ning ülejäänust sai varuosi. Algselt soovisid Invaru töötajad hakata tegutsema riigiettevõttena, ent sotsiaalministeerium tegeles poliitikaga ja ei soovinud riigiasutust luua. Sisuliselt samal ajal Invaruga alustas Tartus samalaadne ettevõte – invaabivahendite müügi ja laenutusega tegelev ITAK. Kahe ettevõtte pingutuse tulemusena jõuti selleni, et igasse maakonda asutati üks statsionaarne invakaupade esindus. Invaru tegeles teise ringi kauba vahendamisega aastani 1998, mil Norra  suunas oma abi teistesse riikidesse.

Pereäris on tähtis stabiilsus
1998. aastaks, mil humanitaarabisaadetised lõppesid, oli Invaru suutnud majanduslikult kosuda ning jõuda arusaamale, et Eesti inimene ei pea tarbima teiste vanu seadmeid. Invaru oli selleks ajaks toonud Eestisse juba täiesti uusi tooteid. „Invakaupade areng on olnud nende aastate jooksul meeletu! Tavaratastool kaalub küll umbes 18 kg, aga praegu pakutav süsinikkarkassil tool vaid 5 kg! Lisaks IT-areng, mis võimaldab liikumispuuetega inimestel juhtida arvutit pelgalt silmade abil,“ toob Leinuste mõned näited.
„23 aasta jooksul on firmast dividende võetud mõnel korral, kõik ülejäänud on läinud arendusse, teeninduse ja ka inimeste töökeskkonna parandamisse,“ lisab Leinuste, kelle perele kuulub kaks kolmandikku Invarust. „Ka see, et tegemist on sisuliselt pereäriga, seab omad piirid: siin ei aeta taga kiireid lahendusi ja raha, vaid mõeldakse stabiilsusele arengule suurte eksperimentideta, järjepidevusele, mõistlikule majandamisele, ühtsele mentaliteedile. Ma olen 68-aastane ja tahaksin, et minu elust väga suure osa täitnud Invaru jätkaks minu laste käes.“
Invaru klient tuleb firmasse oma probleemiga, kuid tal puudub ettekujutus valikust ning võimalustest. See on Invaru klienditeenindaja jaoks teatud määral loominguline hetk – leida kliendi jaoks parim abivahend, mis sobib tema elukeskkonna, situatsiooni ja võimetega. Ja samas tutvustada ka riigilt soodustuste saamise võimalusi. Seega peab teenindaja olema avatud silmaringiga, hea suhtlemisoskusega, empaatiavõimeline, usaldusväärne ja vastutustundlik.
Vastutasuks pakub Invaru töötajatele head, sõbralikku ja toetavat meeskonda, stabiilsust, ühisüritusi ja muidugi väljaõpet, sest tegu on väga spetsiifiliste toodetega. Ligi 20 aastat on toimunud suvepäevad koos peredega, koos on käinud Leigo järvemuusikat nautimas, kaevandusmuuseumis, Viru folgil, kanuu- ja rabamatkadel, peetakse ka jõulueelseid käsitöötubasid koos õhtusöögi ja jõuluvanaga, sest ainuüksi palgatõus ei asenda koosolemise rõõmu, vaba suhtlemist ja toredat töövälist ühistegevust.

Tarkvara on oluline osa töökeskkonnast
Aastal 1994 sai Invaru kingituse Taanist, IBM-arvuti, kuhu sisestati esimesed andmed ja kliendibaas. Kuna kliendibaasi infomaht on tohutult kasvanud, oli arvuti kasutamine juba hädavajalik. Sellest ajast alates enam paberi peal arveid kokku ei lööda ja tehinguid ei vormistata.
Ettevõte töötab 2015. aasta kevadest NAV-i uues versioonis, mis seob tervikuks kõigi töölõikude andmebaasid ja aruandluse. „Sõltume palju riigi nõuetest – arvan, et kui need poleks muutunud, oleksime senise tarkvaraversiooniga veel mõned aastad vastu pidanud,“ nendib Leinuste.
Uus programm on aga hoopis teistsugune: „Töökoja poolel läheb kirja iga hoolduse ja remondiga tehtav toiming ja kõik, mis on seotud mehaanikute koduvisiidiga. Laos on täiesti uus ülesehitus, sest arvutisse kantakse detailselt kõik alates markeerimisest kuni iga varuosa liikumiseni. Tulemuseks on põhjalik majandusanalüüsi: kuidas esindused töötavad, millised kaubagrupid ja tooted liiguvad enim jne. Arvan, et kui midagi teha, siis perspektiiviga. Kui tahame olla majandamises endiselt stabiilsed, peame vahepeal mõne hüppe tegema. Aga kindlasti enne vaagima, kas see on meile ikkagi pikemas perspektiivis kasulik.“
Investeering IT-sse on Leinuste sõnul raha, mida töö otseselt tagasi ei too, ent parem töökorraldus, analüütika, eksimisvõimaluste vähenemine klienditeeninduses ja laos ning järelevalve kaubaliikluse üle toovad kaasa omad tugevad plusspunktid.
„Tarkvara on osa töökeskkonnast, milleta ei saa täna kuidagi hakkama. Kahjuks on e-Eesti veidi võimetu – puudub kõiki sotsiaalvaldkonna lülisid haarav ühtne tarkvara alates sotsiaalministeeriumist kuni iga ettevõtte klienditeenindaja töökohani. Tulemuseks on keerukad ja kallid arendused igas firmas eraldi.“

Enn Leinuste: puhkamine on keerukas, kui pea on mõtteid täis
Enn Leinuste ei ole juhinatuur, kes nõuab, käsib ja pahandab. „Ma ei oska selline olla. Pigem olen suunaja, delegeerija, tehes ise nii palju kui vaja ja nii vähe kui võimalik. Tegelen Invarus veel finantside ja lepingute ning suhtlen riigiasutustega, sest ei saa tegeleda kõige ja kõigiga. Samas on minu jaoks oluline kätt pulsil hoida ning olla asja sees. Ma tean, et olen impulsiivsete arenduste pidurdaja, sest rõhun stabiilsele kasvule. Ja ma tean, et olen teatud mõttes jäärapea, aga seda vaid siis, kui mulle loogikaga oma põhimõtteid selgeks ei tehta. Alati saab argumenteeritult diskuteerida ning mulle meeldivad lahendused, kus kõik osapooled nende vajadusest aru saavad. Suhtun alati teistesse nii, nagu soovin, et minusse suhtutakse. Eks ma olen oma liigse usalduse pärast ka mööda näppe saanud, kuid usun, et kui keegi midagi pahasti teeb, siis saab ta omad vitsad kunagi ikka.“

Pikalt puhata Leinuste ei oska, kuid pingeid maandab jalutuskäik looduses või Pirital mere ääres, samuti sisukad raadiojutusaated ja hea muusika. Talle meeldib lugeda pikki intervjuusid meie päeva- ja nädalalehtedest ning reisida nii mööda Eestit kui ka Põhjamaade looduses.
Invaru tegevjuht leiab, et õnneks langevad tal töö ja hobi tõesti kokku. Jah, ta üritab end välja lülitada, aga siis tuleb jälle kohe mõni idee, mis on vaja kindlasti meelde jätta ja kirja panna. Selleks puhuks on tal nii autos, söögitoas, arvuti küljes kui ka voodi kõrval post-it’id, kuhu kõik oma mõtted kiirelt üles kirjutada.

Invaru
Invaru alustas abivahendite teenustega juba 1993. aastal, olles sotsiaalvaldkonnas esimene eraettevõte Eestis ja ilmselt terves endises Nõukogude Liidus. Tänaseks on Invaru tegutsenud 23 aastat. Ettevõttes on 50 töötajat ning 2015. aasta müügitulu oli 3,1 miljonit eurot ehk ligi 200 korda enam kui algusaastail. 70% Invaru klientidest on põhiliselt liikumis- ja põetusvahendeid vajavad eakad inimesed.