SOS Lasteküla Eesti Ühing: esimene kohaliku funktsionaalsusega NAVi kasutaja SOS-riikide seas

Kas kujutate ette, et jätate oma senise töö ja kolite uude kohta, hakates hoolitsema kuni kuue erineva vanusega lapse eest? Elate koos nendega, kasvatate neid ja hoolitsete nende eest armastusega, andes neile kodu ja pere? Just sellise elu on valinud üle Eesti paljud naised ja mehed, kes on otsustanud hakata SOS-emaks ja -isaks SOS Lastekülas, mis on loodud vanemliku hooleta laste toetuseks.

SOS Lasteküla Eesti Ühing sai alguse 1995. aastal, kui asutati Keila SOS Lasteküla, millele nüüd on lisandunud lastekülad Põltsamaal, Narva-Jõesuus, Juurus ja Kohtla-Järvel. Vastavalt asukohale elavad pered kas majades või korterites. Kohtla-Järvel on näiteks SOS Lasteküla hallata kolm korterit, millest kaks on kohaliku omavalitsuse soetatud.

„Kohalike omavalitsustega on meie töö väga tugevalt seotud,“ ütleb SOS Lasteküla Eesti Ühingu finantsjuht Kristi Siibak, lisades, et just omavalitsustest tuleb info nii perede kohta, kes abi vajavad, kui ka nende kohta, kes on nõus võtma oma perre vanemliku hooleta jäänud lapsi.

SOS Lasteküla Eesti Ühing on tegelikult üks osa suurest rahvusvahelisest võrgustikust, mis tähendab, et aruandlused, analüüsid ja eelarved käivad suure masinavärgi kaudu. Tallinna peakontor koordineerib organisatsiooni kohalikku tegevust, peab ühendust teiste maade esindustega, nõustab töötajaid ning suhtleb nii ettevõtjatest kui ka eraisikustest toetajatega. SOS Lastekülade majandustarkvara on muide NAV, mida Eesti ühing on samuti kasutanud juba aastast 2007.

Iga pere on oma nägu

Kokku on SOS Lastekülast tuule tiibadesse saanud 187 last ja praegu elab lastekülades 211 last.
SOS Lasteküla iga tegevuse keskmeks on laste ja pere väärtustamine. „Iga meie pere on oma nägu. Ühtpidi püüame peresid ja lapsi toetada nii palju kui vajalik, aga samas jätta neile ka otsustusõigust, et nad saaksid elada sarnaselt tavalisele perele,“ selgitab SOS Lasteküla personalijuht Signe Toom, lisades, et ka SOS Lasteküla peredes on nagu tavalistes peredes: kui näiteks emale meeldib käsitöö, meelitab ta ka oma pere lapsi käelist tegevust harrastama. Tegeleb ta aga meelsasti spordiga, spordib kogu pere.

Ühes peres võib olla maksimaalselt kuus last. Kusjuures SOS-emade ja -isade näol ei ole sugugi tegemist endiste kooli- või lasteaiaõpetajatega. Perevanemad on väga erinevatelt aladelt, erinevatest Eesti nurkadest ning erinevas vanuses. Nad on leidnud ühel hetkel endas tunde, et käes on õige aeg pühenduda lastele, kellel on puudu vanemlikust hoolest.
„See on suur ja tähtis otsus ning perevanemad on sellise elumuutuse eest tõesti austust väärt, sest oma edasisest elust veedavad nad aastas 245 ööpäeva oma uue perega,“ ütleb Signe Toom. „Meie ootus on, et üks perevanem kasvataks üles ühe põlvkonna. Kuid meil on neid, kes on juba mitu põlve üles kasvanud. Esimene ja siiani SOS Lastekülas töötav ema alustas oma tööd juba enne meie ühingu ametlikku asutamist!“

Perevanemate seas on ka (abielu)paare. Sageli käib pereisa sel juhul tööl hoopis teises ametis, tulles õhtuti oma pere juurde täpselt nii nagu teisteski peredes.

Samuti on üks perevanem ja pereabiline (ehk inimene, kes perevanemale puhkepäevi annab) koos töötanud juba 13 aastat. Selline stabiilsus on laste jaoks väga oluline nagu ka kõik toredad ühistegevused. Näiteks, kui perevanemad võtavad oma SOS-lapsed koju või külla kaasa.

Pärast põhikooli lõpetamist ja teise linna õppima suundumist on SOS-kodus kasvaval noorel võimalus soovi korral minna elama SOS-noortekodusse, et valmistada end järk-järgult ette iseseisvaks eluks. SOS-noortekodud asuvad Tallinnas ja Keilas ning ka seal on olemas juhendajad ja kokk, kes argipäeviti noortele lõunasöögi valmistab. See on suurepärane hüppelaud proovimaks omal käel elu koos väikese toetusega, enne kui päris üksinda elama asutakse.

SOS Lasteküla abistab ka raskustesse sattunud peresid

Alates 2008. aastast tegeleb SOS Lasteküla peretugevdusprogrammi kaudu ka raskustesse sattunud peredega. „Ennetustöö olulisust näeme iga päev, sest laste äravõtmine oma päris vanemate juurest ei lahenda probleemi,” ütleb Signe Toom. „Programmi raames aitab riskiperesid SOS-tugiisik, kes külastab peret mitu korda nädalas, juhendab pereliikmeid igapäevatoimetusi tegema. Isegi sooja toidu valmistamine võib olla peredele suureks probleemiks.

Vajadusel vahendab tugiisik abi erialaspetsialistidelt ning pere saab teda täielikult usaldada. Tugiisiku kõige suurem ülesanne on mitte süvendada perede õpitud abitust, vaid juhendada asju õigesti tegema.“
Õigeaegne toetamine võimaldab peredel vältida olukorda, et neilt võetakse ära laste kasvatamise õigus.
2017. aasta lõpuks oli SOS Lasteküla peretugevdusprogrammis 142 peret, kus kasvab kokku 289 last. Riskiperesid aidatakse Narvas, Sillamäel, Keila linnas ja Keila ning Harku vallas. Eelmise aasta lõpus käivitus programm ka Vasalemmas ja selle lähiümbruses. Aastate jooksul on SOS peretugevdusprogrammist saanud abi rohkem kui 800 last ning üle 350 pere.

SOS Lasteküla perede majandamisest

Lasteküla rahastatakse nii riigi poolt, rahvusvahelise emaorganisatsiooni kaudu kui ka abipakkujate toetust kasutades. Kuid rahvusvahelise rahastuse osakaal väheneb aasta-aastalt ning SOS Lasteküla Eesti Ühing peab saama alates 2020. aastast hakkama juba omapäi. „Igal aastal vaadatakse riigi majanduslik ja poliitiline seis üle ning vastavalt olukorrale tehakse otsus. Abirahasid suunatakse loomulikult pigem piirkondadesse, mida on tabanud looduskatastroofid või haiguspuhangud,“ selgitab Kristi Siibak.
Ta lisab, et SOS Lasteküla Eesti Ühingu eesmärk on, et lapsed saaksid ellu astudes omapäi hakkama. „Mida rohkem on asenduskodusid ja lastekülasid, seda rohkem on abivajavatel lastel lootust normaalseks eluks ning seda kindlam on nende tulevik. Selleks on meil aga vaja teadlikke ja empaatiavõimelisi töötajaid, kes ei karda stressi ja armastavad lapsi.“

Oma töötajaid hoiab ühing väga. „Me tunnustame neid, korraldame ühisüritusi, väljasõite ja koolitusi. Tutvustame peresid ja innustame omavahel suhtlema, et nad saaksid vahetada kogemusi ja muljeid. Kõik lastekülad ja pered tähistavad oma sünnipäevi, kuhu on oodatud külalised teistest lasteküladest. Hoolitseme selle eest, et perevanemal jääks alles ka nii-öelda oma elu – ka nende lähedased on alati külla oodatud. Samuti püüame leida koostööpartnereid, kes toetaksid näiteks meie perede soodushinnaga ujumas või trennis käimist või saaksid nad kauplustes allahindlust.“
Viimane on oluline ka seetõttu, et perede majandamine käib samamoodi nagu igas teises Eesti perekonnas: iga kuu saab perevanem ühingult teatud summa, millest ta annab lastele taskuraha, ostab kulutarbeid, riideid ning söögi. Erinevus seisneb selles, et kuu lõpus esitab perevanem ühingule aruande, kuidas ja milleks on raha kasutatud.

Esimene kohaliku funktsionaalsusega NAVi kasutaja SOS-riikide seas

Kui veel eelmisel aastal kasutas SOS Lasteküla Eesti ühing kõigi SOS-riikidega ühist NAVi lahendust, siis nüüd on olukord muutunud. Kristi Siibaku sõnul on saadud nii-öelda iseseisvaks ning neile anti luba töötada välja lokaalne tarkvara. „Varem pidime tegema päris palju käsitsitööd, nüüd aga saame lihtsa liigutusega paremaid ja asjakohasemaid aruandeid luua – just selliseid, nagu meil tegelikult vaja on. Ja kui rahvusvaheline organisatsioon mõne uuenduse loob, saame neid enda jaoks mugandada.“
Olles esimene SOS-riik, kes kohaliku funktsionaalsusega live’i läks, on Eesti suurepäraseks õppimiskohaks kõigile. „Nii suures organisatsioonis töötades saame hästi aru, kui kaugele on Eesti oma IT-ga arenenud … On mitmeid meile mõistetavaid asju, mida ei anna mujal riikides teha.“

SOS Lasteküla Eesti Ühing kasutab oma töös põhiliselt NAVi finantsmoodulit, samuti rahvusvahelise organisatsiooni loodud statistika- ja analüüsimooduleid. Juurde on tulemas personali- ja palgamoodul, mis loodetakse 2018. aastal algupoolel kenasti toimima saada.

Kuidas said alguse SOS Lastekülad?

SOS-lastekülade idee sai alguse pärast Teist maailmasõda 1949. aastal, kui Austria arst Hermann Gmeiner hakkas otsima lahendust, kuidas aidata sõjaorbe ja kodutuid lapsi ning kuidas luua neile kasvamiseks võimalikult kodulähedane keskkond. Nii alustaski esimene lasteküla Austrias Imstis.

Praegu on SOS-lastekülad 133 riigis ning uue kodu on leidnud ligi 80 000 last. Lastekülade peamine eesmärk on pakkuda lastele nende arenguks võimaluste piires parimat keskkonda ning aidata neil kasvada täisväärtuslikeks isiksusteks, kes oma iseseisva eluga toime tulevad. Organisatsiooni tööd maailmas juhib ja koordineerib SOS Kinderdorf International (SOS KDI) Austrias, kuhu kuulub 133 rahvuslikku ühingut ja mille liikmeks on ka SOS Lasteküla Eesti Ühing.